Sõidutehnikad

On olemas mitmeid erinevaid tehnikaid auto liuglema panemiseks ja märgatavasse drifti saamiseks, millede hulgast peab iga juht iseendale meeldivaima välja valima. Tavaline tagaveoline tänavasõiduks kasutatavat autot (erandid välja arvatud) on peale vähest harjutamist ja väikeste modifikatsioonide tegemist kerge liuglema saada, õige driftimine vajab aga palju harjutamist, osade väljavahetamist ja seadistamist ning väga palju mõjutab ka masina võimsus ja juhi sõidukogemus. Mida rohkem tõusevad kiirused, seda rohkem peab juhist „rallimeest“ olema. Neljaveolise autoga on ka võimalik driftida, kuid see ei ole saavutanud üldist soosingut, kuna sellesse puutuvad mõned raskendavad asjaolud. Järgneb mittetäielik loetelu olemasolevatest sõidutehnikatest:

Sõidutehnikatest – Power Sliding vs Drifting

Motospordis on juba kaua kasutatud terminit „Powersliding“, mis osalt meenutab driftimist. Seal lastakse auto või mootorratas kontrollitud liuglemisse, eesmärgiga saada sõiduk sirgelt sõitma, et eeloleval rajaosal kiiremini sõita. Kõige suurem erinevus driftimise ja powerslaidimise vahel on, et viimase puhul püritakse saama vedavatele ratastele võimalikult palju pidamist, kuivõrd driftimise eesmärgiks on saavutada võimalikult suured liuglemised läbi võistlusraja erinevate kurvide.

Kaks eri võistlust.

Põhiliselt on kaks eri driftimise viisi. Üks on showdrifting, mille mõte on korjata võimalikult palju punkte sarja eri kategooriates. Teine on racedrifting ehk Togue Battle. Siin sõidavad kaks autot üksteise järel ja sooritavad kaksik- ehk tandemdriftsõidu. Eespool sõitjat vahetatakse. Eessõitja püüab oma kohta hoida, aga kui tagasõitja on võimeline temast mööduma, teenib viimane palju lisapunkte. Ka Soome on paarissõit (twindrifting) tulnud, et jääda.

Kohtunikud hindavad driftimisel järgmist:

  • auto kiirus esimest drifti alustades
  • auto sisenemisnurk kurvi (kraadides)
  • raja kasutus, võimaikult lai joon
  • driftimise kestvus kurvis
  • kiirus kurvis
  • tossu hulk
  • juhi oskus teha head show’d
  • auto üldine mulje

Erinevad libisemise-tehnikad

Tagarataste liuglemise saamiseks kasutatakse palju erinevaid tehnikaid. Klassikaline „anna kaasi kuni rattad uluvad“ on ainult üks võimalikest. Libisemist võib harjutada nii esi-, taga- kui ka neliveolise autoga, kuid kõige lihtsam ja tavalisem on see tagaveoliste autodega. Järgnevad mõningad driftimistehnika näited tagaveolistele autodele.

„Kansei Drift“

Sooritatakse ainult kõrgetel kiirustel ja autodega, millel on raskuskese keskel. Lastes gaas vabaks vahetult enne kiiret kurvi, saadakse auto tagarattad (maast) lahti. Seejärel tasakaalustatakse liug tasakesi gaasi andes, pidurdades ja roolides.

Piduridrift

Selle tehnika puhul piduratakse enne keeramist nii kõvasti, et rataste pidamine kaob. Antispinn välja lülitatud!

„Faint Drift“

Klassikaline rallimeetod auto otseks saamiseks enne keeramist. Roolitakse kurvi vastassuunda ja kiiresti tagasi. Tagumine ots ei püsi kaasas, vaid viskab siia sinna, liugu jätkamisel lastakse ratastel libiseda.

Siduri lahutamine (siduripedaal.. vms)

Kurvis vajutatakse sidur põhja ja lastakse kiiresti üles, samal ajal kui vedav rattastik justkui hüppab ja rattad libisevad..

Käigu vahetamine alla

Enne kurvi vahetatase käik alla, mistõttu rattad kaotavad pidamise. Kulutab auto vedavat ratastikku, kasutatakse tavaliselt märjal rajal.

Külgpidurdus

Lihtne tehnika, kus tõmmatakse keset kurvi käsipidurit, nii et tagarattad lähevad lukku. Kui pidamist pole, saab kiire gaasiandmisega anda ratastele kiirema hoo kui neil peaks olema. Kasutatakse ka muul viisil tekkinud tagasilöökide kontrollimise puhul.

Hüppedrift

Sisemise rattaga sõidetakse üle rajaääre, et auto kaotaks kontrolli.

Choku Dori

Kõrgemate kiiruste nipp, kus rajasirgel tõmmatakse käsipidurit, millest tekib rataste libisemine, mida hoitakse kuni kurvini ja läbi selle.

„Power over“

Suurevõimsusega autode puhul aitab, kui sõita täisgaasiga läbi kurvi.