Kuidas ehitada drifterit ja alustada hobiga.

 

Tuuning-ehituses on viimasel ajal olnud motosporditeemad üsna soosingus. Rajasõit ja kiirendamine on kindlad alad ja inspiratsiooniallikad, kuid drifting on saamas aina populaarsemaks. Selgitame välja nii üldised põhitõed, kuidas ehitada drifterit, mis kannatab välja ka enam kui vaid ihaldavaid pilke ning millega saad hakkama ka driftides kui ka kuidas alustada driftimist.

Esimene samm on leida omale meeldiv ja sobiv toorik ehk ehitusobjekt. Tavalisimad driftingutoorikud on kas jaapanis või euroopas 1980-90ndatel valmistatud tagaveolised mudelid. Üsna tavaliseks hakkavad saama ka ameerika autod. Valiku puhul on küsimus selles, mida sa autolt ootad, kui hästi tunned auto mudelit ja milline mudel sulle meeldib. Auto valimine on tehnilise valiku kõrval seega ka maitseasi. Mõndasid mudeleid on osade kättesaadavuse tõttu lihtsam ehitada kui teisi, kuid lõpptulemuses suurt vahet ei ole – auto driftib nagu auto ikka. Olulised lisategurid on õigesti toimiv veermik, diffri lukk, piisav mootorijahutus ja loomulikult piisav võimsus. Need on põhiasjad, mida tuleb drifteri plaanimisel meeles pidada, kuid nendele lisaks mõjutab driftimist loomulikult rehvide valik. Tähelepanu peab pöörama ka turvalisusele ja kaitsevarustusele. Kuigi drifting on tänavasõidust väljakasvanud motospordiala ja seda on lihtne tänavasõiduautoga alustada, peab meeles pidama ka turvavarustuse, kiivri ja turvavööde olulisust. Kui alast huvitutakse piisavalt ja hakatakse tõsiselt võistlema, tõuseb turvavarustuse osatähtsus tunduvalt. Kõige olulisem on korralik korviste, mitmepunktilised turvavööd, turvakaared ning sõidukindad ning –kombinesoon.

Veermikust

Kõige aluseks on hästitoimiv veermikulahendus. Veermiku puhul peab tähelepanu pöörama paljudele asjadele, kuid esimene asi on valida sobiv jõuülekanne. Esi-, taga- ja neliveolistest on tavalisim ja enimkasutatud tagaveoline, kuna see on lihtsaim moodus driftimiseks  ja see on ka majanduslikult soodsaim, kuna tagaveolise puhul on materjalihäving kõige minimaalsem. Neliveolisega on ka võimalik tähelepanuväärselt driftida, kuid see nõuab nii autolt kui juhilt hoomatavalt enam võimsust ja sõiduoskust ning juõülekandekomponentide koha pealt on kulutus kahekordne. Ka esiveolise puhul on vaja rakendada erilist sõidutehnikat ja spetsiaalosade leidmine on keeruline. Esiveolised drifterid ei ole levinud, ülivõimsalt kõige enam driftimises kasutatav variant on tagaveolised autod.

Jõuülekande teine tähtis mõjutegur on jõu siirdamine võimalikult ühtlaselt vedavatele ratastele. Turult on võimalik leida seadistusvõimalusega diffri lukke, kuid odav versioon on jäigalt keevitatud nn „kempilukk“. Seadistusvõimalusega lukuotsaga sõites on hea võimalus vähendada luku mõjuvust parkimisalas või liikluses sõites, kemppilukko aga teeb auto kehva pidamisega tingimustes, näiteks märja asfaldi peal, alajuhitavaks. Kolmas jõuülekannet mõjutav osa on käiguvaheti ja sidur ning tuleb arvestada, et korralikum siduripakett kestab kauem. Käiguvaheti poole pealt oleks iga driftija unistus tugevdatud sekventaalne kast, mis on siiski sedavõrd kallis investeering, et kasti koha pealt tavaliselt ei tehta eriti palju tugevaid  ümberehitusi, välja arvatud profidriftingus.

Teine vähemalt sama tähtis asi veermikus on auto vedrustus ja keeravate rataste driftimisnurk. Kui oled kunagi üritanud driftida tavavedrustusega autoga, oled ilmselt märganud selle raskusi – auto vedrutab just siis kui poleks üldse vaja. Tavavedrustus on mõeldud erinevat teepinda ja –olusid silmas pidades ja pakub pehmendatud sõitu siis, kui selleks on vajadust. Drifteri puhul aga aetakse taga teist äärmust – võimalikult kõva vedrustust. Jäigemate madaldusvedrude paigaldamine on üks võimalus parandada auto driftimisomadusi, kuid parim viis on investeerida turul saadaolevasse kõrgus- ja jäikusseadistatavasse veermikku, mille puhul saad seadistada selle täpselt oma auto massi ja raskuskeskme järgi. Turul leidub ka häid variante toodetest, mis lisavad juhtimisnurkade seadistusvõimalust. Võimsamate pidurite vajalikkus sõltub enamjaolt stiilist, mida driftija harrastab, kuid on igatahes hea investeering turvalisuse suunas juhuks, kui peaks ette tulema üllatavaid olukordi.

Vaata X-treme Motoklubi Drifting Drivers esimehe Hannu Tervola veermiku seadeid käsitlevat artiklit siit.

Mõõdukalt võimsuselisa

Et oleks võimalik saada auto kontrollitud külglibisemisse, on vaja võimsust ja mida pikemalt soovitakse driftida, seda enam nõudmisi see mootorile esitab. Mootori tuunimine on driftimisauto ehitamises üks olulisim osa, kuid tuunimismeetodeid on erinevaid ja need mõjuvad eri autodele erinevalt. Liigne võimsus ei tee drifterist ilmtingimata head, alguses on olulisem hästi toimiv ja hea väändemomendiga mootor (see lihtsustab õppimist palju), pigem on küsimus suhtelises võimsuse lisamises auto suuruse, raskuse, keskpunkti ja muude teguritega arvestades. Loogiline on meeles pidada, et kerge auto ei vaja nii palju võimsust kui raske, kuid driftingu puhul on hea meeles pidada, et võimsus ei ole lõpptulemuse puhul ainumäärav. Silmapaistva driftingu lõpptulemuse määravad võimsus koostöös muude autot mõjutavate omadustega nagu vedrustus, lukk ja driftimisnurgad. Mida rohkem mootorit kohandada, seda enam tuleb silmas pidada ka mootori käimistemperatuuri ehk võimaldada piisavalt jahutust, vastasel juhul peab pikemaid driftimissõite parkimisalast teiste esituses pealt vaatama. Driftingus kasutatakse hetkeliselt palju võimsust tavaliselt kiirematel ringidel, kus jahutusele langeb suur koormus. Siia peab lisama ka veel külg ees sõidu, mil tavaline õhuvool enam nii hästi ei jahuta.

Võimsuse lisamiseks on mitmeid võimalusi. Tavalisimad võimalused võimsuse lisamiseks on lisaseadmed nagu turbo ja kompressor. Ka Nitrot lisades saadakse mõnusalt lisavõimu. Lõpptulemus sõltub siiski ka auto hapniku saamisest ja heitgaaside parimast võimalikust väljalaskest ning ka elektroonilistest seadistusmasinatest, millega määratakse ära mootori segu (toite saamise määr) ja käimine. Suuremaks hapnikusaamiseks tuleb muretseda võimsam õhupuhasti ja paigaldada see parimasse õhuvõtupaika. Heitgaaside väljalaske poole pealt on mõistlik pöörata tähelepanu väljalasketorude mõõtudele. Uute roostevabade väljalasketorude kasutamine ei mõjuta eriti võimsust, kuid annab masinale vähemalt mõnusalt mahlase hääle.

Sumbutite poole peal on aga mitmeid võimalusi, mis mõjutavad auto võimsust. Keemilisel viisil on ka võimalik auto võisust suurendada. On võimali ise mootorit kohandada, käia läbi mootori komponendid ja suurendada või tugevdada neid, mida võimalik (näiteks mootoriplokki, silindrid, kolvid, kolvirõngad, väntvõll, nukad, kaaned, ventiilid, vedrustus ja süüde). Nende läbikäimine aitab parandada võimsuse suurust. Rusikareeglina võib välja tuua asjaolu, et kohe kui ise masinat näppima hakkad, läheb see suhteliselt kalliks.

Tuunimine on sama isikuline kui auto valik. Mõnedele meeldib turbo ülelaadimine, mõned jälle vabalthingava võimsusest. Silindrite arv on loomulikult kohandamises määrav – mida suurema silindriarvuga masin, seda vähem peab seda kohandama. Väga oluline asi kogu driftimiseks kohandatava auto juures on, et kohandamisega saavutatakse masinale lai kasutusala. Ei ole piisav kui võimsus on vaid kõrgetel pööretel, võimsust peab olema nii madalatel kui ka kõrgetel pööretel.

Turvaliselt teele

Driftinguauto ehitamises ei ole mõtet võtta algul liiga suuri eesmärke. Põhiline on, et saaks endale sobiva eelarve raames proovida ja arendada oma sõiduoskusi, mida on parim teha talvistel diftimispäevadel, kus saab jää peal alustades natuke aimu sellest, kuidas auto külgsuunas libiseb. Asfaldil on see juba tunduvalt raskem ja normaalse liikumissuuna asemel külg ees liikuva auto juhtimine vajab harjutamisele lisaks juhilt ka suurt uskumist endasse ja oma autosse. Üsna hea on harjutada ka vihmase ilmaga ning alles siis minna kuiva asfaldi peale. Alati harjuta sellises kohas, kui see on turvaline.

Suurematel driftimisüritustel on reserveeritud aeg harjutussõitudeks, kuid parimini saab harjutada drifimislaagrites, mida korraldataksegi sõiduharjutamise eesmärgil. Tavaliselt on kohal ka kogenenumaid juhte, kes jagavad oma teadmisi uute asjast huvitatutega. Asjatundja abiga on lihtne algust teha, kuid meistriks saamine eeldab palju harjutamist. Ala võiks võrrelda näiteks mäesuusatamisega – paljud jõuavad rahuldava algtulemuseni, kuid selleks, et võistlusel kõrgele kohale jõuda on vaja tublisti harjutada. Ka sellel alal teeb harjutamine meistriks.

Turvakaared – odav elukindlustus

Kui juht või meeskond otsustab minna võistlustele, on põhjust alustada ettevalmistusi korralike ja reeglitekohaste turvakaarte ehitamisest. Ala edenedes, kiiruste suurenedes, võistlejate arvu kasvades kasvab nende tähtsus hoomatavalt. Nende ehituse ja nõudmiste kohta saab vastuseid EAL reegliteraamatust, turvavarustuse peatükist. Sealsed juhised on kokku pandud pikaaegse töö ja kogemuse põhjal. Abi saab ka ala asjatundlikematelt harrastajatelt ja korraldajatelt. Autosse on võimalik turvapuur kas kinni keevitada või nn tsiviilauto puhul ehitada eemaldatav poltidega kinnitatud puur, mille saab võistlusejärgselt autost välja võtta. Paaridriftimise puhul on auto ustesse paigaltatud külgtoed vältimatud.

 

Muu turvavarustus

Korviste ja mitmepunktiline turvavöö hoiavad juhi driftimise ajal kindlalt paigal. Nad võimaldavad osaliselt selle, et juhi tähelepanu on kinnitatud ainult sooritusele, mitte sellele kuidas istmele jääda. Ka turvavööde kinnitamise ja paigalduse kohta on olemas paigaldusjuhised – valesti kinnitatud turvavöö ei teeni oma eesmärki – juht võib vöö vahelt välja libiseda või saada avarii korral tõsiseid ülakehavigastusi. Seega tuleb drifterit ehitades kinnitada tähelepanu ka turvavööde paigaldamisele.

Käsikustuti on mõtekas paigaldada auto sisse, et süttimise korral oma auto täielikust mahapõlemisest päästa. Sellest on ka palju näiteid, kuidas kohene kustutamine ja kiiresti tulnud abi tähendas vaid mõningast lisatööd võrreldes tule tekitatud hävinguga.